21/05/2010

Uutele tulijatele tahaksin anda siinkohal ühe väikese nupukese. Mitte nõuande...nõuanne on paha asi...ja sellega pole midagi teha...nimetagem siis Emme vaatevinklit nupukeseks.


Palun ärge tooge siia kaasa suurt hunnikut Eesti kraami. Tooge kaasa ainult oma meened ja pildid.


Meil on olemas riidekauplused ja igasugust kodutehnikat jagub siin küllaga, jalaga segada igasugust kraami.

Arvestage sellega,et me oleme Hiinale tüki lähemal ,kui Eesti ja seega MADE IN CHINA kraami on siin lademetes.

Igasugused super kohvi kannud ja keetjad on muidugi kena...aga siin on olemas kõik.


Parem võtke kaasa selle asemel tonnide viisi raha. Ja ärge kulutage kraami saatmisele siia oma tonn raha....

Igasugune tehnika nagunii aegub super kiirusega ja siit saate osta juba kraami,millele pole vaja pistikusse toppides vahetükki .


Muudest asjadest ka. Ikka ja alati õnnestub mul kuidagi poolkogemata....mitte pahatahtlikult eestlastega vaielda. Viimane kord tripis peaaegu,et isegi kakelda.


Kui siia Eestis saabute ,siis on kuidagi Eesti elu arusaadav ja hea. Elades siinmail natuke ja maitstes elukest natuke teise vürtsiga hakkate ära jagama,et mitte kõik polnud Eestis super ja igasugused jõukuse näitamise märgid, on mõtetud.

Eestlasel on ikka veres, et ega ma halvem pole kui naaber...ja kahjuks see on tulnud venelastelt ...edukalt üle võetud eestlaste poolt.


Laste üksi kooli minemise ja kodus olemise peale ma isegi ei taha mõelda.

Ma saan aru küll,et me kõik olime jäetud omapead ja nii me kasvasime....aga ma ei arva et see on normaalne.

Millest eestlased veel aru ei saa on see, et lapsed on kulda väärt . Eestis väikelast röövida oleks nalja teha.

Kuidas need nõmedad poliitikud ei saa sellest aru...minu mõisus ei võta. Ma pean lisaks siin kohal silmas, seda nõmedust mis lasteaia kohtadega hetkel toimub.


Selleks ,et Eestis elada peab olema väga vapper ja tugeva südamega inimene.

Mina olen super argpüks ja seega elan ma välismaal.





20/05/2010


Pesus....


Selle kordse sissekande ma tahaksin pühendada kõikidele kallitele abikaasadele, kes  tülitavad oma naisi väääga rumalate küsimustega.


Näiteks ...

*Kalli, kus mu püksid on????*

*Millised püksid....?*on loomulikult sinu naiselik rumal küsimus, vaatamata sellele, et olete olnud abileus kae teab mitu kenakest aastat.

*...noh,need mis mul põrandal olid?*-tuleb abikaasa kannatamatu vastus, sellise loomulikult rumala küsimuse peale.

Kuidas siis nii, et sa ei tea....loomulikult peab teadma, une pealt! ja veel mis värvi sokid on kus põranda nurgas vedelemas.

Ja ,kui nüüd väikese ärritusnoodiga nähvad kallile kaasale, et PESUS! kus siis veel..????..siis vaadatakse sind SUURTE silmadega....et miks nii?!


Andke andeks kallid mehed, aga ma ei saa teie loogikast mõhkugi aru. Miks peavad seljariided vedelema põrandal.

Minu meelest alati, kui midagi vedeleb põrandal,siis on see kindel märk...asi must ja läheb PESSU!


Seega , kallid sõbrad! Mul on alati selline pesulaar pesta ja triikida. TERVE KUHI!


Ja kalli kaasa poolt soovitatud *nuusutamise* efekti ma kahjuks pole ära osanud õppida....selline tainapea mul on...vanematelt päritud.


Samamoodi võiksin ma ka sissekande teha näiteks toidunõudele. Meil on nõudepesu masin ja millegi pärast jäetakse hommikusöögi taldrikud mulle NÕUDEPESU masina peale kapile.

Kummardada ei saa või? Kont kõhus???


Noh! ega ma saa nurada ka....olgem ausad.

Miks?


Tagasi koolipõlve.

Ma mäletan, et mingis 5-6 klassis me lugesime raamatust mingit jutukest ,kus noormees ei võtnud endale naiseks tüdrukut ,kelle juuksehari oli täis karvu.

Õpetajad noomisid meid, et peab olema puhas ja kodu eest hoolitsema.

Me kõik vasikatena noogutasime peaga järgi,et jah! on ikka hirmus küll ja omaette salamahti lubasime enesele,et oleme ikka paremad ja tublimad jne.

Nüüd aastaid hiljem ma mõtlen, et vedas sellel neiul küll!!!! Oleks endale saanud kaela mingi näägutaja vanamehe. Koristaksid hommikust õhtuni ja vanamees veaks valge kindaga mööda põrandat, et kas on ikka looduse kroonile küllalt hea ja puhas selle peal ka  seista.


Minu vanamehega on teisiti.

Mina pidevalt näägutan ja käin kallal.

Vaheta särk, kontrolli kas on puhas ja triigitud ...homseks hommikuks valmis, kas sokid on puhtad ja mis jama sul magamistoas toimub. Korista jalamaid ära.

Kas sul mobla on kaasa ja rahakott...


Mh! vahest ma oleksin pidanud alusatama oma peatükki teisiti...

Kullakallid mehed,kellel on selline näägutaja naine ,nagu minu vanamehel...

ehe!










11/05/2010


Tere jälle kallid sõbrad.

Probleem probleemi järgi kaelas ja eluke veereb kiirelt siinpool maakera. 


Millega ma siis tegelen?

Mul on siin üks Eesti pere omadega suures super hädas. Neil on student viisa...õpilase viisa. (Nagu te teategi ,ma pole kunagi seda viisat armastanud ja ka põhjusega.)


Nii lühidalt , mis on juhtunud.

Viisa pikkuseks on siinsel perel 2 aastat ja nad on Aus olnud napilt 6 kuud. Probleem on selles, et rahad said otsa.

Kuna student viisa puhul peab ette maksma kõik rahad kooli jaoks, siis see on kopsakas summa.

Arvestage,,et kõik kraam,mis teil vaja on ...on ju siin vaja ka osta.

Renti maksta ja lisaks rongiga sõita või bensiini osta autole....süüa ju ka tahaks....


Pealegi suured probleemid student viisa puhul  töö leidmisega,kuna student viisalt on peal rumalad piirangud ja keegi ei taha hakata tegelema täiskasvanud õpilasega...


Kokkuvõtlikult : mis on asja probleem hetkel?

Kuna rahad on otsas ja ei ole mingit tööd,siis pole võimalik siin enam ära elada. Tagasi Eestisse minekuks on vaja ka raha, seega lennukipiletite ostmiseks on vaja KÕIK maha müüa ja võimalikult kokkuhoidlikult ära elada,et saada kokku piletite raha. 


Mis Eestis edasi saab pole ka veel teada, sest tuldi ju mõttega siia jääda ja seega on enamus juuri läbi raiutud ja osa tagasiteid ära lõigatud.


Kui lenniki piletite raha kokku ei saa ,siis ootab neid välja saatmine.

See aga tähendab,et neile pannakse peale Veto ,et nad ei saa siia enam tagasi tulla, ja kuna Aul on ühine piirikontrolli süsteem ja must nimekiri ,siis võib 99.9% olla ,et pannakse väljasaatmise puhul ka US musta nimekirja (ja sealt ...kes teab veel kuhu, kuna USile vaatatakse alt ülesse siiski.)

Olen kokku kraapinud oma viimased veeringud,et osta ära kõik võimalik ,mis läheks mulle või kellegile vaja.

Ma ei ole rikas inimene, kui keegi teist praegu murrab oma pead,miks ma lihtsalt raha ei anna.


Saatsin siin kohalikkele ja muudele eestlastele kirja laiali, et keegi midagi ära ostaks ja aitaks.

Siiani olen saanud ainult ühe kirja tagasi soovitusega panna kraam ülesse Gumtreesse.... tüüpilised eestlased eks?!


Mitte kõik eestlased ei pane siin vastu ja mitte kõik ei jää *ellu. *

Ja mitte selle pärast, et nad on pahad või saamatud inimesed...ei mitte selle pärast!

Arvestage, et kui saabute siia ,siis 2 aastat on VÄGA RASKE. Raske igatpidi ja sellega tulenevalt paljud pered lähevad lahku või hammustavad üksteiselt pea otsast. Pahandused on kõikjal käega katsutavad.

Süüdistatakse ennast ja teineteist ,miks sai selline lollus ette võetud.

Samas ma pean nentima, et kui see süüdistuste periood ära elatud saab ja inimesed jäävad kokku,siis on see üks suuremaid läbielatuid katsumusi.

2aastaga peaks olema aga olema juba sisse elatud ja ära harjutud ka. S.t. et olete juba sulandunud Au elustikku.

Kui aga algusest peale olete negatiivselt meelestatud ja tekitate endale arusaama ,et te ei suuda ära õppida keelt või ei saa hakkama...-siis te ei saa ka.


Paljud tulevad siia ja elavad mõtte järgi, et mul Eestis oli super euro maja ja siin tahan endale kohe saada samasugust!

Selleks, et saada super maja ja ennast panna super tasuvale töökohale, te peate olema mingi eriti hea ja nõutud spetsialist hea viisaga ....sellist eestlast ma pole oma silmaga veel siin näinud. Venelasi jah! Eestlasi mitte.

+

Muust! Ma siin jälle vaidlesin tripis inimestega.

Selleks ,et aru saada mida ma mõteln vahest on vaja siin elada 10 aastat.

Elu Aus on TÜKI rahulikum ja murevabam,kuna asjad on ära organiseeritud laste arusaamise tasemel.

Igasugused probleemid laste aedadega, koolivahaegadega ja enne ja pärast kooli hooldamisega on siin arusaamatu.

Vanemad võivad rahulikult minna tööle ja teada,et nende laps on järelvalvega...

Või kui jääd tööta,siis on sulle ette nähtud abi,mis vahel on nii ahvatlev, et mõned eelistavadki jääda *koduseks* aastate viisi.


Paadialune olla on valik...sinu otsus nii elada...mitte mingi sunnitud olukord, et sul pole kus elada.

Eriti kui sul on alaealised lapsed,siis sinuga käitutakse normaalselt.

Sind võidakse panna sots majja elama,mis on nagu vanasti Lasnmäe majad...pole super ilusad ja moodsad aga keegi ei visaka sind tänavale silla alla.

Muide selleks on vaja kas olla kodanik või permanent viisa omanik. Ülejäänu puhul sind saatetakse välja, ja olen kindel, et arve saadetakse Eesti konsulaadile ja sealt sulle hiljem ...ega siis seda sulle jäeta kingituseks!


Lähen võtan nüüd 2 Panadoli ,pea valutab probleemidest.

+

Lugesin just Delfist jutukest ja leidsin korraga, et asi oli nagu rusikas simaauku jutt.

Panen teile siia alla koopia lugemiseks. Soojalt soovitan!

Nii mõnigi naine. K.a. ka Emme siinpool võib ennast nimetada selliseks super funktsionaalseks kombainiks...

Nautige sama lugu, mis minagi.

:) Nalja kui palju.

Emakombainina meestemaailmas

Kersti P., Naistekas
08. mai 2010 00:02

 

 

 

 

 

 

 

Nägin kord luksustelefoni Vertu reklaami ja ägasin mehele ribide vahele. Et äkki ta ostaks ka ühe sellise? Noh, olen talle ju kolm last järjest sünnitanud, oma keha tanki pannud ja erialalisest tööst juba viis aastat eemal olnud…. Ja mis te arvate, mis mees tegi? Ütles, et jah, aga see on ju naistekas…

Eee… Auuu!! Ma olen ju ka sinnakanti. Naine ja natuke pealegi. Ema kah veel… Aga mees keeras end lukku ja seda teemat enam ei arendanud. Sel hetkel taipasin, et oma mehele ei seostugi ma enam naisterahvana, vaid eelkõige laste emana.

Sellest päevast küsin endalt pea iga päev — miks on mu saatus nii prae- ning küürimispastahõnguline? Olen ju alles 29. Sellises eas naised on ju veel noored, peaks särama ja käima ja olema. Jah, aga mina ei ole. Sest ma olen täiskohaga ema ning mul pole jaksu. Olen laia profiiliga kodukombain, kellel on igavene garantii ja alati töökorras hoovad. Et minust on selline asi kujunenud, selles võin “tänada” ainult ennast. Ja natuke ka abikaasat.

Nimelt peab minu mees iseenesest mõistetavaks, et meie kodus peseb aknaid, põrandaid, seinu ja kapipealseid naine ehk mina. Et meie kodus puhastan just mina tonnide viisi marju ning et just mina kalpsan sügiseti seenekorviga ühe mätta juurest teiseni. Et mina viin ja toon lapsed koolist-lasteaiast. Et poekotte vinnan mina, istutan lilli, riisun maakodus lehti, lükkan kände …Mina.

Kahjuks parata ei saa ma sinna kuidagi, sest selline kombainiveri on mul geenides. Juba kolmas põlvkond oleme sellised. Et mees las elab oma elu, naine elagu teistele ja perele. Kõik naised mu emapoolsest suguvõsast surevad 63 — 65-aastaselt.

Aga see on needus mu meelest. Sellele tulen ma peamiselt siis, kui koorin õhtuti kartuleid. Küürus kraanikausi kohal, selg kange, ja muudkui mõtlen. Kui pesen peldikupotti või aknaid, siis vajun samuti mõttesse.

Kui püüan laste, mehe, kodu korras hoidmise, igapäevaste söögikordadega hakkama saada, mõtlen ma sellele, et olen täiskohaga laveerija. Igal rindel. Mina pean teadma une pealt, millises sahtlis asuvad valged tennisesokid ja kus poes müüakse lihakraami soodukaga, sest mu mees tahab ainult lihatoite. (NB! Hakkliha pole liha.) Ja ma pean täpselt teadma, kuhu karpi ma panin sügavkülmikusse salvei, sest mu mehele maitseb prantsuse sibulasupp, ja ta võib seda väga äkki tahta.

Jah, olen püüdnud olla täiuslikult hoolitsev ema, kuid ainus, mis mind vaevab, on teadmine, et ma olen naine. Ei ole pihustiga klooripudel, kel pole ükski plekk ületamatu.

Teinekord avastan endamisi, et emadel ja emadel on vahe. On kotletipraadijad ja praekotletid. Esimesed sibivad, teised lubavad enda kallal mekutada.

Mina kuulun kahtlemata esimeste sekka. Ma isegi ei taha mõelda, et mu mees hakkab süüa tegema või kappe koristama. Aga tean, et on naisi, kes kavalalt suunavad mehi just neid töid tegema, mida nad ise ei viitsi või ei jõua — vaibakloppimine, kartulikoorimine, autohooldus, põrandapesu, aknapesu, nõudepesu.

Mina nii ei oska. Ma tahan teinekord natuke lihtsalt head sõna kuulata — et ma olen tubli või nii. Aga kas mu mees tuleb selle peale? Ei, ta teeb toidulauast tõustes põlastava krooksu mu võidunud juuste suunas ja keerab mulle hiljem voodis selja. Sest ta on end jälle täis vitsutanud. Minu söögist. Ja see on minu mees, kes lubas mulle tähed taevast voodisse ja voodi alla tuua?

Siis ma mõtlen — kas mu mees üldse tahabki mind enam õnnelikuks teha või pole see enam tema mure? Lapsed ta mulle tegi, mida veel üheks õnneks tahta?

Ma ei tea. Sest siis tuleb mul uni ja ma ei jõua enam mõelda. Ja hea ongi. Liiga palju mõtteid panevad kombaini roostetama. Aga seda ma endale lubada ei saa.



7/05/2010


Kallid sõbrad. olen siin hädas ühe eesti perega, ja närvid on ikka täitsa läbi mõtlemisest,mis saab neist edasi. jne.


Paari nädala või umbes kuu aja pärast peals olema asi lahendatud ja seega siis ma kirjutan sellest pikemalt.


Hetkel.

Melbournis on suur sügis käes ja öösiti on juba krõbe külm.

Eluke läheb samamoodi.

Valmistume juba sügavaks talveuneks ja eluke veereb samamoodi. edasi....mõnede närve rikkuvate suurte vahejuhtumitega.


Hinnad on läinud niipalju ülesse, et lausa hirm hakkab.

Vanamees kurtis ,et tema suitsupaki hind on 10 dollarit nüüd.

Paari kuu eest olevat see olnud $ 7

Mh! keegi juba karjub mind. Vanmees ei suuda oma kotasid ilma Emmeta ülesse leida. Lähen ja käratan ta peale eht eesti muti tigedusega, et pangu oma kaatsad ja kotad sinna,kust tahab neid hommikul leida.

Tulen,juba tulen.....No nii see eluke läheb siinpool...

Make a free website with Yola