PILDID LÕPUS!

http://www.navy.gov.au/HMAS_Cerberus

HMAS CERBERUS on kohalik sõjaväele kuuluv mereväe baas.

Meis umbes tunni aja autosõidu kaugusel.

Ja selles baasis tehti avatud uste päevad eelmine nädalavahetus 25ndal oktoobril.

Täpsemalt pühapäeval- seega peale minu öövalvet me sõitsime sinna otseteed, kuna ma saabun koju kell pool üheksa ja kell üheksa see üritus hakkas juba pihta.


Baas iseenesest pole väga suur.

Kogu ala on enamvähem paar kilomeetrit läbimõõdus. Tüüpilise sõjaväe baasile kuuluvate hoonetega ja paigutusega.

Huvitavamad osad olid (mis eestis puuduvad), et sõjaväe osal oli super ujula koos spordikompleksiga ja suur kino teater.


Orgniseeritud oli asi super! Pean võtm mütsi maha nende ülemate organiseerimis võimete  ees. Iga pisiasi oli läbi kalutud ja kõik võimalikud tsenaariod läbi mängitud.


Auto pidime parkima baasi äärele ja sealt edasi viisid meid bussid, mis tõenäoliselt olid tasuta baasile antud, kuna nägime igast bussipargist ainult ühte esindamas...ja neid oli terve rodu...seeg olid kõik bussipargid Melbournis esindatud.

Kuna igasugune militaaria on sügavas lugupidamises ja au sees siis olen kindel, et enamus sellest lõbupäevas olid vabatahtlikke organiseeritud ja ka ilma maksuta. Kõik nn. väikesed lõbustused olid kindlasti nn. annetusega tehtud heategevuse päeval.


Baas muidugi maksis igatsugu kribu krabu eest mis jagati.

Mu poja sai endale super noka mütsi laste kotiga. Sellise mütsi hind on mingi 20+ dollarit. Lastele ültse oli terve rida lõbustusi.

Tagasi bussidesse :

Bussides olid kohalikud sõjaväelased giidiks ja igas peatuses oli vähemalt üks sõjaväelane, kes aitas vanureid maha ja andis näpunäiteid kuhu minna.


Vaatamata  sellel  et ilm pühapäeval oli väga vilu! Päike oli vahete vahel ainult väljas ja puhus jube kõva külm tuul, olid sõjaväe oisid kõi oma valgetes paraad vormides lühikese varukate särgi väel.

Mul oli poistes lausa kahju,kes lihtsalt lühikeste varukate lumivalge särgi väel pidid kogu päeva seisma selles külmas tuules.

Siise pääs oli baasi tasuta: Väravas küsiti meie imestuseks ei vajatud mingit isiku ID vaid võeti lihtsalt post code...või eesti keeli posti  indeks, see on kindlasti mingi ülevaate saamiseks,kust inimesed kohale sõidvad.


Bussimarsuudid olid paika pandud ümber basi. Peatused oid iga 100-150 m tagant. Giid andis selle ajaga lühikese ülevaate järgmises peatuses olevst vaatamis väärsustest.


Me tormasime kohe sadamakaile, kus tahtsime saad alõbusõitu laevaga.

Sell ajal kui ootasine, vaatasine nn. mängitud päästeõppuste näitemängu.

Vesi oli jääkülm ja mul oli tõega kananahk ihul ,kui ma vaatasin neid veel hulpivaid. nn. päästmisele kuuluvaid noori...

Need kes olid kalda lähedal polnud väga viga. 2 aga olid jäetud paarisaja meetri kaugusele kaldast, et näidata helikopteri päästeõpust.

Pean au andma, et poisid korjati helikoteri meeskonna poolt kiiresti ja oskuslikult ülesse. Mingeid vigureid polnud. Esimene neist läks väikeste rinmade abil ülesse.

Teise puhul oli näidatud inimest ,kes on teadvuseta ja keda püütakse kalavõrgu moodi korviga....täpselt nagu kalal käimine.

See tähendas, et selle suure tuulega ja tugeva lainetusega pidid nad välja püüdma inimese kes ei aita ennast! 

Oskuslikult püüti mees võrku ja tiriti ülesse...muidugi meie * tedvuseta * merehädaline lehvitas rahvale....


 Poisid edasi läksid mingeid kahureid vaatama ja sealt edasi püütsime saada laevsõitu,mis meile seekord kahjuks korda ei läinud. Vanuse piirang oli 10 aaastat ja meil poja alla selle...niisiis läksime vaatama muid lõbustusi.


Peale poiste kahureid tassiti mind vaatama veel laskurite majja.

Tuli välja et nüüsel arvuti ajastul on kõik arvutite peal. Seega kellele meeldivad laskmisega arvuti mängud,siis see on paras koht.

Antakse sulle ehtsaga sarnane relv ja suur kinosaali tüüpi ekraan on mänguplats.


Peale selle me läksime vaatama kohlikku ohvitseride klubi.

Oli naljakas vaadata, et klubi säilitas mingi 1900 hõngu. Samasugused puuplaadid ja pildid seinal. Millegi pärast oli ka Nelsoni pilt seinal...ma ei usus küll, et ta ka klubi liige oli olnud.

Ohvitseridel on oma söögisaal, milles on suurepärased toidunõud ja vlge linaga kaetud suur ümarsaali tüüpi laud.

Igale ohvitserile oli ette nähtud oma salvrätt. Need rätid olid väikeste boksidega kapis mis meenutas natuke hotelli kirjade kasti. Kastikeste peal olid numbrid. Tuli välja,et kui sa ei notsunda oma salvrätti ära siis palun pane see tagasi. Kui ga väga määrdunud,siis jäta lauale.

Arvatavasti maksab korralik pesemine ja triikimine ja tärgeldamine lisaraha ,niisiis olgem viisakad ja puhtad.


Kuna väljapääsu ees oli suur purskkaev veega siis minu põnn oli rohkem huvitaud sellest mis vees tõimus aga mitte sellest mis ohvitseride klubis sees oli...suuri vaevu tassiseme ta sellest kohast minema.

Talle antigi selles klubis ema super nokats,millega ta praegu ringi laseb ja räägib ,et ta on kapten.


Peale söögisaali vhtimst ja kingitusi läksime ronisime kopterisse mis seisis platil niisama. Meile keegi mdiagi pahe ei öelnud,niisiis tegime paar pilti ja lonkisime edasi ringi vaatama.

Edasi läks huvitavamaks.

Tordi tegemine oli just käsil ja kuna see oli suure kreemiga ja kummikommidega,siis võite kohe arvata, et sinna me jäime tükiks ajaks ,kuna poja otsustas mul kokanäkkidele silmi teha ja loomulikult sai ta oma tüki torti kätte!

Selle pool enesele peale määrides ja teine pool ära kugistades jõudsime huvitava musta bussini. Buss nagu buss väljapoolt!

Seest tuli välja, et see oli 3D bussijuhtide õpetamiseks buss. Isegi kõikus nagu oleksime sõitnud.

Suur esiaken ja küljeaknad olid suured TV eksraanid milles jooksis ARVUTIPROGRAMM. Super arvuti programm muide....autod sõitsid ja tee sinu ees ja buss jalge all kõikus vastavalt iga käänkuga.

Poleks olnud see asi tänava tupikus seismas...siis oleks ma küll aevanud,et pragu sõidame.

Tahttisme poole simulatsiooni pealt välja ronida, aga poja tegi tanrumi...tükk aega läks aru saamaks...mis ta mõtelb et peame istuma...siis korraga turgatas mulle pähe, et ta mõtleb et me tõega sõidame. Maha astudes ta enne tükk aega vaatas bussi ja teed nagu tahaks ikka veenduda et me ei peta teda.

Naljakas kas pole.


Peale seda ringi vantsimist me otsustasime sõita ühe ringi bussiga...ka huvitav...ja jõudes sinna samma punkti tagasi, me läksime vaatama laste lõbustusi.

Lastele oli terve rida asi sellel päeval.

Suur Titanicu jumping castle,mis kõigile meeldis ja ka üks väiksem, et igavaks ei läheks. Veel lastele väike loomafarm ,kus sa  kallistada igatliiki karvased elukaid ja toita pikakõrvalisi jäneseid. Paar notsu poega ja kitse ja isegi üks kilpkonn oli kausiga väljas.

Edasi kappasime poisse vaatama,kes marssisid ...ehe! peoneeri aegsed marssimised tulid korraga meelde!

Sa sealt loivasime kirikusse vaatama ,mis huvitavat on. Bussi pealt me saime giidilt teada, et selle kiriku kellale graveeritakse kõikide lste nimes,kes on seal ristitud! Kahjuks kellatorni meid ei lastud!

Ma tahtsin näha kui aktiivsed need sõjaväelased siis on ....seksuaalselt!

No kuulge..on ju huvitav!


Vahete vahel meil õnnestus näha tüdrukuid täis  meremeeste vormis, paljudel olid käed tatoveeritud ja käitumiselt ja  ka kehaliselt olid nad natuke mehelikku tüüpi!

Arvatavasti meremehe elu pole kerge ja sinna sobituda siis peadki olema mehe eest väljas ,mitte mingi pirtsutaja plikake.

Edasi kiirelt ja kokkuvõtlikult ,sest te olete kindlasti väsinud seda lugeda. Me vaatasime ära langevarjurid, sõitsime üle 100 aasta vanuse kivisüsi küttega bussiga ja otustasime ära minna...


NÜÜD SIIS PILDID JA VÄIKE JUPP JUTTU!


Nende paatidega tehti rahvale lõbusõitu ja näidati kuidas käib abi andmine merehädalistele.

Siin näidatakse, kuidas helikopter püüab võrguga merehädalist välja! Vesi oli ausalt jää külm ja kuidas sellest merehädalise mängimisest ehtsat pääste operatsiooni ei saanud....mina küll ei oska ära arvata! 

Järgmises... näidati kuidas ronida päästepaati . 

Vaesed poisid vees....

Mereväe kokad valmistasid torte ja muid maiustusi pealtvaatajate suupäraks. Lapsed ja vanurid olid seal hulgisti koos!

Maiasmokad!!!

Ja muidugi kõikide lemmik autobot roboti märgiga auto!

Ueed, vanad ja pärsi antiik...see oli minu poite lemmik...seega pilt ka teile!

Sellel pildil pange tähele, on kohalikud moodustanud oma klubi ja värvinud igaüks oma auto eri värviliseks ...kunagi olid omad vapid...nüüd siis on igal oma auto pitsati asemel....groovy! nagu mu poja seda kutsus. 

Neid kahte lippu te muidugi kõik tunnete!!! 

Sellel seinal oli kõige naljakam silt mida ma olen tükk aega näinud!

See oli märkus, et mänguplatsil juua ei tohi! Väljapool ala küll!

:) kuidas siis muidu....jalgpall ja õlu kuuluvad kokku!

Tüüpiline sõjaväe linnaku ehitised,kus elavad noored sõdurid. 

Uute nekrutite marssimine! 

Sõjaväe alal on ka kohalik kirik,kus käivad sõdurid teenistusel ja peetakse pulmi ja laste ristimisi...

.Kiriku kellale graveeritakse laste nimed,kes on seal ristitud! Ilus komme!?

Imestuseks pean mainima, et kogu ala ja kõik hoomed olid hoolitsetus ja korralikult koristatud. Ei saanud ühtegi paha sõna öelda!

Peale igavate sõjamasinate olid ka kohalik auto klubi ja ratturid esindatud.

Kõik võimalikud väikesed klubikesed ja igatliiki sõjaväe alade esindajad tegid reklaami oma sõjaväe üksusele.

Nii oli esindatud ka maavägi ja õhuvägi, paar panka,kes tegelevad just sõjaväelaste ja nende perede arvete arveldamisega ja igatsugu kindlustused ja abifirmad.

Alljärgnev on 1900 algusesse kuuluv auru traktor mis tegi lõbusõitu!

Pange tähele, et kogu see üritus oli TASUTA!

Osa alast! 

Igal hommikul pannakse Cerberuse lipud ülesse ja päikeseloojangul võetakse maha ...mida aga need lipud ütlevad pole mul õrna aimugi....mh! oleks pidanud giidilt küsima...et lugegu kokku!

Lõbustuste hulka kuulusid veel langevrju klubi ülesastumine ja selle suure tuulega need hullud siiski hüppasid 10 000 jala kõrguselt ....ja viimane mees tuli maha meie lipuga! 

Tagaplanil näete suurt auriku moodi asja....see on lastele hüppamiseks kummist laev! Hiigelsuur.... Seal sai järjekorras siis lasta neil liugu lasta ja hüpata.

 

Siin viimasel pildid kõnnin mina jummmmmala vihane vanamehe peale.

Me otsutasime kella kolme paiku ära minna,kuna poja oli väsinud sellest kõigest lõbstusest ja mina tahtsin juba väääääga voodisse.

Vanamees võttis mul otse tee siis auto juurde...ma kõnnin ja oma ette mõtlen, et imelik,ma ei mäleta seda kohta....

Kehitasin siis omaette õlgu ja mõtelsin, et ju ma olen väsinud ja ju vist on sellest ringi tuiamisest pea sassis...

Niisiis me kõnnime mingi kena kaks kilti ja ma ikka mõtlen, et selleks ajaks me oleksime pidanud ikka olema juba auto juures ja pealegi minu meelest....peaks olema see teisele poole...

Minu ema ikka kogu aeg rääkis, et venlastel pole suuna taju!...Ennem ei uskunud! Nüüd ütlen teile otse jah! see on tõsi!!!!


Niisiis mingi 2 km pärast ma ei pannud vastu ja käskisin vanamehl minna ja küsida ajateenistuja käest!

Tuli välja et mu sisetunne oli õige...jah oli TEISELE POOLE!

Niisiis larpisime tagasi ja teisele poole!

Emme ei pannud vastu ja pani ajama auto poole...poja istutasin vanamehele kukile karistuseks!  Järgmine kord ma usaldan oma sisetunned rohkem ,kui oma vanamehe super üle õpitud suunatajutud aju!

Kuidagi see baas venis kuidagi suuremaks kui püüad oma autot leida.


 Mina siin selle punase kotiga!

Make a free website with Yola